News

Kullamaa Keskkool pidas kokkutulekupidu 04. July kaidi.uueda


„Kullamaa kallis, Kullamaa kaunis, mu kodupaik ja mu koolitee“ – nii algab Kullamaa kooli laul. Oma kooli lauluga algas 11. juunil ka kokkutuleku kontsert, kus saalitäis kullamaalasi üheskoos oma kallist kooli lauldes tervitas. Laulu sõnad kirjutas Mai Jõevee ja viisi tegi Janne Laanemaa 9. lennust. Püüdsime väga, et kontsert paneks publikul silma särama ja hinge helisema. Ülle Tammearu juhendatud lauljad, nii vilistlased kui praegused, esinesid oma tuntud headuses – kõrv puhkas ja meel sai rõõmsaks, eriti lustakas oli poiste esitatud „Merepidu“. Riina Gildeni tantsulapsed näitasid kõrget klassi, kuulsin nende kohta õhtu jooksul kiidusõnu mitmelt inimeselt. Kontserdi lõpetas õpetajate võimlemiskava „Elu on kink“.

Kontserdi vahepaladeks olid vilistlaste mälestustekillud, mis tuletasid meelde, et koolis on nii rõõmsaid kui nukraid hetki, nii tobe-naljakaid kui nostalgiliselt südant soojendavaid. Aeg teeb mõne mälestuse veelgi erilisemaks, nii võib näiteks öelda 5. lennu õpilase, Allari videotervituse kohta – V. Beekmani luuletus „Minu koolipidude tüdrukud“ oli esitatud sama püüdlikult ja ärevusest veidi väriseval häälel kui kord 40 aastat tagasi esmaettekandena kirjanduse tunnis.

Pika õhtu jooksul koolivendade ja –õdedega vesteldes sain muuhulgas kasulikku tagasisidet peo korraldusliku poole pealt. Kiideti näituseid, mis just selle peo tarbeks olid õpetajad Maarja Jõevee ja Kersti Nõu üles pannud. Q-Catering varustas söögi ja joogiga, mida jagus hommikuni. Inimestele meeldis Pildikompanii fotosalong, kus iga sõpruskond sai tellida just talle sobiva foto ja pilt kohe kätte ka. Väga rahul oldi sellega, et seekord ei olnud lendude „pesasid“, inimesed said ise valida omale sobiva „jututoa“, erinevad seltskonnad liitusid ja liikusid sujuvalt, koolimaja oli mõnusalt saginat täis. Meelde tuli aeg, mil iga päev oli kool kui mesilastaru, kus ligi 370 õpilast omi asju ajades tähtsalt sumises. Kokkutulekul oli meid seekord veidi üle 260 inimese ja kuna põhitegevus käis koolimaja alumisel korrusel, siis võite ette kujutada seda küünarnukitunnet, mida sai nii kaua oodatud ja igatsetudki. Kuna teine korrus seisis praktiliselt tühjana, välja arvatud üksikud klassiruumid, kus tantsuvaheaegadel käidi jutustamas, siis järgmisel kokkutulekul mahume kenasti ära ka suurema seltskonnaga.

Tantsuks mängis Regatt. Võimla, mis oli kui võluväel muudetud hubaseks ööklubiks, oli rahvast täis esimesest tantsupalast viimaseni. Kui Regatt südaöösel lõpetas, hakkas plaate keerutama DJ Markus Sein. Tants ei tahtnud vaibuda ka siis, kui diskor pani viimaseks looks „Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht“. Viimased pidulised valgusid laiali öise Kullamaa peale oma salakohtadesse - kuidagi kahju oli lahkuda, sest ikka veel oli mälestusi, mida teistega taheti jagada. 

„Kas mäletad, kui…“ kõlas siit ja sealt seltskonnast. See kõik tekitas tunde, et kooli kokkutulek on kui ajarattaga tagasi sõitmine. Me olime jälle needsamad koolikaaslased. Ja õpetajatel oli tore äraarvamismäng, et kas tunned ära selle õpilase, kes sind rõõmsalt tervitab, kas tuleb nimi meelde. Oma vana õpetajat on lihtne ära tunda - ikka sama palitu järgi, nagu ühes anekdoodis.

Huvitav fakt on see, et Kullamaa kooli 40-st töötajast 26 on selle maja endised õppurid. Osal neist oli võimalus iseendast ja oma kooliajast rääkida ajalehes Kõmu. Kellel ei õnnestunud lehte kokkutulekul osta, see saab lugeda internetist kooli kodulehelt.

Ega nii suur pidu ei saa mööduda ka viperusteta. Õnneks huvijuht Pirja Laanemets lahendas kõik rohkem ja vähem tehnilised probleemid kõrvalistele märkamatult. Lavatagustest äpardustest võime rääkida järgmisel kokkutulekul. Kohtumiseni!

Heli Mäe, õpetaja

 

(Fotod: Pildikompanii)

„Kullamaa kallis, Kullamaa kaunis, mu kodupaik ja mu koolitee“ – nii algab Kullamaa kooli laul. Oma kooli lauluga algas 11. juunil ka kokkutuleku kontsert, kus saalitäis kullamaalasi üheskoos oma kallist kooli lauldes tervitas. Laulu sõnad kirjutas Mai Jõevee ja viisi tegi Janne Laanemaa 9. lennust. Püüdsime väga, et kontsert paneks publikul silma särama ja hinge helisema. Ülle Tammearu juhendatud lauljad, nii vilistlased kui praegused, esinesid oma tuntud headuses – kõrv puhkas ja meel sai rõõmsaks, eriti lustakas oli poiste esitatud „Merepidu“. Riina Gildeni tantsulapsed näitasid kõrget klassi, kuulsin nende kohta õhtu jooksul kiidusõnu mitmelt inimeselt. Kontserdi lõpetas õpetajate võimlemiskava „Elu on kink“.

Kontserdi vahepaladeks olid vilistlaste mälestustekillud, mis tuletasid meelde, et koolis on nii rõõmsaid kui nukraid hetki, nii tobe-naljakaid kui nostalgiliselt südant soojendavaid. Aeg teeb mõne mälestuse veelgi erilisemaks, nii võib näiteks öelda 5. lennu õpilase, Allari videotervituse kohta – V. Beekmani luuletus „Minu koolipidude tüdrukud“ oli esitatud sama püüdlikult ja ärevusest veidi väriseval häälel kui kord 40 aastat tagasi esmaettekandena kirjanduse tunnis.

Pika õhtu jooksul koolivendade ja –õdedega vesteldes sain muuhulgas kasulikku tagasisidet peo korraldusliku poole pealt. Kiideti näituseid, mis just selle peo tarbeks olid õpetajad Maarja Jõevee ja Kersti Nõu üles pannud. Q-Catering varustas söögi ja joogiga, mida jagus hommikuni. Inimestele meeldis Pildikompanii fotosalong, kus iga sõpruskond sai tellida just talle sobiva foto ja pilt kohe kätte ka. Väga rahul oldi sellega, et seekord ei olnud lendude „pesasid“, inimesed said ise valida omale sobiva „jututoa“, erinevad seltskonnad liitusid ja liikusid sujuvalt, koolimaja oli mõnusalt saginat täis. Meelde tuli aeg, mil iga päev oli kool kui mesilastaru, kus ligi 370 õpilast omi asju ajades tähtsalt sumises. Kokkutulekul oli meid seekord veidi üle 260 inimese ja kuna põhitegevus käis koolimaja alumisel korrusel, siis võite ette kujutada seda küünarnukitunnet, mida sai nii kaua oodatud ja igatsetudki. Kuna teine korrus seisis praktiliselt tühjana, välja arvatud üksikud klassiruumid, kus tantsuvaheaegadel käidi jutustamas, siis järgmisel kokkutulekul mahume kenasti ära ka suurema seltskonnaga.

Tantsuks mängis Regatt. Võimla, mis oli kui võluväel muudetud hubaseks ööklubiks, oli rahvast täis esimesest tantsupalast viimaseni. Kui Regatt südaöösel lõpetas, hakkas plaate keerutama DJ Markus Sein. Tants ei tahtnud vaibuda ka siis, kui diskor pani viimaseks looks „Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht“. Viimased pidulised valgusid laiali öise Kullamaa peale oma salakohtadesse - kuidagi kahju oli lahkuda, sest ikka veel oli mälestusi, mida teistega taheti jagada. 

„Kas mäletad, kui…“ kõlas siit ja sealt seltskonnast. See kõik tekitas tunde, et kooli kokkutulek on kui ajarattaga tagasi sõitmine. Me olime jälle needsamad koolikaaslased. Ja õpetajatel oli tore äraarvamismäng, et kas tunned ära selle õpilase, kes sind rõõmsalt tervitab, kas tuleb nimi meelde. Oma vana õpetajat on lihtne ära tunda - ikka sama palitu järgi, nagu ühes anekdoodis.

Huvitav fakt on see, et Kullamaa kooli 40-st töötajast 26 on selle maja endised õppurid. Osal neist oli võimalus iseendast ja oma kooliajast rääkida ajalehes Kõmu. Kellel ei õnnestunud lehte kokkutulekul osta, see saab lugeda internetist kooli kodulehelt.

Ega nii suur pidu ei saa mööduda ka viperusteta. Õnneks huvijuht Pirja Laanemets lahendas kõik rohkem ja vähem tehnilised probleemid kõrvalistele märkamatult. Lavatagustest äpardustest võime rääkida järgmisel kokkutulekul. Kohtumiseni!

Heli Mäe, õpetaja

 

(Fotod: Pildikompanii)